Artišokk ( Cynara cardunculus var. scolymus ) on mitmeaastane Lõuna-Euroopast pärit taim.
Toiduks tarvitatakse korvõisiku veel puhkemata lihakat põhja, mida keedetakse või konserveeritakse. Söödavat osa on artišokil vähe (umbes 20%).
Artišoki valmistamisel eemaldatakse artišoki jalg (tavaliselt 5-10 mm) ja (soovi korral) lõigatakse kääridega maha umbes veerand okkalisest lehekesest. Seejärel artišokk keedetakse või hautatakse pehmeks. Eemalda artišoki jala kiudjas pealispind, et paljastuks söödav südamik. Sisemised väikesed lehekesed on enamasti söödavad kuid võib ka eemaldada. Keetmise ajal võib soovi korral lisada soola. Poti võib keemise ajal kaanega katmata jätta, et happed keemise ajal väljuks. Kaanega kaetult artišokid, täpsemalt need, mis on kärbitud võivad muutuda pruuniks klorofülli oksüdeerimisel. Kui artišokke kohe ei keedeta siis pange need värvikaotuse vältimiseks vette, kuhu on lisatud veidi äädikat või keetke neid kiirelt vees, kuhu on lisatud sidrunimahla.
Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas, Türgis ja Armeenias on eelistatuim täidetud artišoki täidis lamba hakkliha. Liibanonis on tüüpiline täidis lammas, sibul, tomat, männiseemned, rosinad, petersell, till, münt, must pipar ja nelkpipar. Türgi variandis on ainult sibul, porgand, roheline hernes ja sool.
Rahvameditsiinis kasutatakse artišokki kui sapi erituse soodustajat. Lisaks rikkalikule vitamiinide ja flavonoidide sisaldusele leidub artišokis aine tsünariin, mis soodustab sapi ja kõhunäärme ensüümide eritumist. Artišokk kaitseb maksa ja kiirendab seedimist. Artišokist valmisratakse teesid ning ta on Itaalia likööri Cynar´ile maitse ja nime andja.
Retseptid artišokiga ja seotud postitused
[display-posts tag=”artišokk”]
…
