Tšillipipar on pärit Ameerikast ja peale avastamist levis üle maailma.
Kasutatakse toidus ja meditsiinis. Tšillikaunu, mis on tegelikult marjad kasutatakse nii värskelt kui kuivatatult. Tšillit kuivatatakse konserveerimiseks ja samuti marineeritakse.
Kuivatatud tšillit jahvatatakse tihti pulbriks kuigi paljud Mehhiko toidud kasutavad terveid kaunu.
Poblano on mahe tšillipipar, mis pärineb Puebla osariigist, Mehhikost. Kuivatatuna nimetatakse seda ancho tšilliks.
Paljud värsked tšillipiprad nagu poblano on väljast sitked ja ei lagune küpsetamisel. Tšillipipart kasutatakse vahel tervetena või suurte viiludena, praadimisel või teisisõnu pealt kõrvetamisel nii, et sisu ei küpse läbi täielikult ja kui tšilli maha jahutatakse siis tuleb nahk tavaliselt kergelt maha.
Tšilli taime lehed, mis on kergelt kibedad aga mitte nii terava maitsega kui vili kasutatakse kui maitsetaimi Filipiinidel kus neid kutsutakse dahon ng sili (sõnasõnalt “tšilli lehed”). Neid kasutatakse kanasupis tinola Korea köögis. Lehti kasutatakse ka Jaapani köögis kimchi nimelise toidu sees. Lehti kasutatakse roheliste maitsetaimedena ja säilitamiseks küpsetatakse tsukudani moodi.
Tšilli on tähtsaim vili Bhutanis. Kohalikud turud on täis erinevaid värve ja suurusi tšillikaunu nii värskeid kui kuivatatud. Tšilli on tähtis koostisosa pea kõigis toiduretseptides selles riigis.
Indias hoiab enamus leibkond suuremat kogust värsket tšillit tagavaraks ja kasutavad neid enamikus toituretseptides. Tavaliselt preatakse seda kergelt õlis toidu valmistamise algstaadiumis. Mõned Inia piirkonnad nagu Rajastan teevad kogu roa ainult kasutades vürtse ja tšillit.
Retseptid ja postitused tšilliga
[display-posts tag=”tšillipipar,tšilli” posts_per_page=”20″ orderby=”rand”]
…
