Chorizo
(Hispaania k.: [tʃoˈɾiθo], Asturia k.: chorizu [tʃoˈɾiθu]; Baski k.: txorizo [tʃoˈɾis̻o]; Galeegi k.: chourizo
[tʃowˈɾiθo]; Portugali k.: chouriço [ʃoˈɾisu];Katalaani k. xoriço [ʃuˈɾisu]) on termin , mis hõlmab mitmeid erinevaid sealihast valmistatud vorsti tüüpe, mis on pärit Pürenee poolsaarelt.
Chorizo võib olla värske vorst, millisel juhul peab see olema keedetud või küpsetatud enne söömist. Euroopas on see enamasti hapendatud, soolatud, suitsutatud vorst, millisel juhul see on tavaliselt viilutatud ja süüakse ilma kuumutamata. Hispaania ja Portugali chorizo saavad oma eripärase suitsususe ja sügavpunase värvuse kuivatatud ja suitsutatud punasest piprast (pimentón/pimentão või colorau). Tulenevalt kulinaarsetest traditsioonidest ja imporditud Hispaania suitsutatud paprika kallidusest on Mehhiko chorizo (kuid mittekogu Ladina-Ameerikas) tavaliselt tehtud tšillipipraga, mida kasutatakse rohkesti Mehhiko köögis. Ladina-Ameerikas kasutatakse valmistamisel äädikat erinevalt Hispaanias kasutatavat valgest veinist. Traditsiooniliselt tehakse chorizo loodusliku soole sisse.
Chorizot võib süüa sellisena nagu on (viilutatuna või võileiva peal), grillituna, praetuna või kuumutatuna õunasiidris või mõnes muus kanges alkohoolses joogis nagu aguardiente. Chorizot võib samuti kasutada osalise asendajana sea- või loomahakkliha asemel.
Hispaania chorizo
Hispaania chorizo on valmistatud jämedalt hakitud sealihast ja pekist, maitsestatud suitsutatud pimentón paprikaga ja soolaga. See on üldiselt klassifitseeritud kas picante (vürtsikas) või dulce (magus) olenevalt sellest millist tüüpi suitsutatud paprikat kasutatakse. Erinevad suitsutatud ja suitsutamata chorizo sordid võivad sisaldada ka küüslauku, ürte ning muid koostisosi. Näiteks Pamplona stiilis chorizo on tihkem ning liha on peenemaks hakitud. Üks sort on chorizo Riojano La Rioja regioonist; ning omab PGI kaitset EU-s.
Chorizot tehakse lühikesi, pikki, kõvemaid ja pehmemaid sorte; lihtsamad sordid on valmistatud sobivad söömiseks toatemperatuuril isutekitajana või nagu tapas (suupistena) ning rasvasemad sordid üldjuhul keedetakse või küpsetatakse. Rusikareegel on, et pikemad ja peenemad chorizod on magusamad ning lühemad on vürtsikamad, kuigi see pole alati nii.
Lähtuvalt sordist või chorizot süüa toorelt võileiva peal, grillitult, praetult või küpsetatult koos teiste toiduainetega ning see on ka koostisosa mitmetes toitudes koos ubadega.
Portugali chorizo
Portugali chorizo valmistatakse sealihast, pekist, veinist, paprikast ning soolast. Vorstisisu pakitakse looduslikku või tehis soolde ning kuivatatakse aeglaselt suitsutamise teel. On mitmeid erinevaid sorte, mis erinevad värvi, kuju ja maitsestamise poolest. Mitmed toidud Portugali köögis ja Brasiilia köögis valmistatakse kasutades chorizot.
Üks populaarseid chorizo küpsetamisviise on see viilutada ning laual alkoholiga kasta ning seejärel põlema süüdata milleks kasutatakse spetsiaalset glasuuritud savinõud.
Portugalis on olemas ka chorizo verivorst (chouriço de sangue).
Mehhiko chorizo
Mehhiko chorizot serveeritakse tortilla enchiladas hommikusöögina Tlaxiacos, Oaxaca osariigis.
Mehhiko sordid valmistatakse pekisest sealihast (lisaks on olemas ka veiselihast, põdralihast, kosher ning isegi taimetoitlase sordid). Tavaliselt kasutatakse masinhakkliha kui jämedalt hakitud liha ning kasutatakse erinevaid maitseaineid. Seda tüüpi chorizo on paremini tuntud Mehhikos ning mujal Ameerikas ning on harva leitav Euroopast.
Kreooli ja Cajun köögis on chorizot nimetuseks chaurice.
